24. august
See on ärasõidu päev ja lennujaama pidi õhtul kella neljaks kohale minema. Hommikul leidsime, et
kuna ma olin juba kodus mõelnud enda ratta peale telefoni hoidiku teha, siis jõuame ehk ka selle
valmis. Ja nii saingi endale enne ärasõitu veel kingituse kaasa. Lennujaamas läks kõik kiirelt ja kell
seitse astusin kahekordsesse hiigellennukisse, ees ootas 10 tunnine lend üle Atlandi Londonisse.
Teadsin, et Londonis on ümberistumiseks ja terminali vahetuseks aega kolm tundi, aga lend hilines umbes tund ja peale maandumist tuli kiirelt õige terminal leida. Metroo ja bussiga kulus kohale jõudmiseks umbes poolteist tundi, siis tuli oodata turvakontrolli järjekorras, sest läbivalgustusmasin
ei olnud nõus edasi liikuma. Läks aega ja infoks öeldi, et kui kotis on vedelikke, siis hoitakse vähemalt 45 min kinni. Aega hakkas väheks jääma, pool tundi enne lennu algust nägin värava numbrit ja kui selle üles leidsin, oligi lennukisse minemise aeg. 2,5 tundi ja maandusime Helsingis, pool üks olin Tallinnas.
6 nädalat Palo Altos ja selle ümbruses möödusid ülikiirelt. Igapäevased treeningud klubis, samal ajal erinevad treeninglaagrid, oma tiimi poiste peredega koos veedetud aeg, matkamine, niisama
rattasõidud lähilinnades ja Standfordi ülikooli külastused – see kõik oli superäge ja sarnase reisi
võtaksin alati uuesti ette.
