24. august

See on ärasõidu päev ja lennujaama pidi õhtul kella neljaks kohale minema. Hommikul leidsime, et 

kuna ma olin juba kodus mõelnud enda ratta peale telefoni hoidiku teha, siis jõuame ehk ka selle 

valmis. Ja nii saingi endale enne ärasõitu veel kingituse kaasa. Lennujaamas läks kõik kiirelt ja kell 

seitse astusin kahekordsesse hiigellennukisse, ees ootas 10 tunnine lend üle Atlandi Londonisse. 

Teadsin, et Londonis on ümberistumiseks ja terminali vahetuseks aega kolm tundi, aga lend hilines umbes tund ja peale maandumist tuli kiirelt õige terminal leida. Metroo ja bussiga kulus kohale jõudmiseks umbes poolteist tundi, siis tuli oodata turvakontrolli järjekorras, sest läbivalgustusmasin 

ei olnud nõus edasi liikuma. Läks aega ja infoks öeldi, et kui kotis on vedelikke, siis hoitakse vähemalt 45 min kinni. Aega hakkas väheks jääma, pool tundi enne lennu algust nägin värava numbrit ja kui selle üles leidsin, oligi lennukisse minemise aeg. 2,5 tundi ja maandusime Helsingis, pool üks olin Tallinnas.

6 nädalat Palo Altos ja selle ümbruses möödusid ülikiirelt. Igapäevased treeningud klubis, samal ajal erinevad treeninglaagrid, oma tiimi poiste peredega koos veedetud aeg, matkamine, niisama 

rattasõidud lähilinnades ja Standfordi ülikooli külastused – see kõik oli superäge ja sarnase reisi 

võtaksin alati uuesti ette.

22. ja 23. august

Hommikul hakkasime ehitama telefoni hoidikut autosse.Kõigepealt tegime joonised ja siis lõikasime detailid freespingil välja. Teise päeva lõpuks saime oma telefoni hoidiku valmis.

21. august

Õhtul läksin oma viimasesse trenni, kus jagasin kaardipakke, Tallinna raamatuid ja Kalevi komme.

20. august

Kell 11.00 võeti mind peale ning kolisin tagasi oma esimesse peresse.

17, 18 ja 19 august

Neil päevadel sõitsin rattaga ringi Los Altoses, Mountain Views ja Palo Altos. Õhtuti oli jälle trenn.

15. ja 16. august

Hommikul algas turniir Stanford Summer Classics. Meil oli esimene mäng kell 9.00. Esimese mängu kaotasime 1-4, kuid pall oli rohkem meie käes kui vastaste käes. Päeva teise mängu kaotasime 0-3. Järgmisel päeval oli meil ainult üks mäng. Selle võitsime 2-0 ning saavutasime 5. koha turniiril.

11, 12, 13 ja 14 august

Need olid järjekordsed päevad trenni tehes.

10. august

Hommikul sõitsime Santa Cruzi. See on umbes 40 minuti kaugusel Palo Altost. Mina sain Santa Cruzis esimest korda ookeani näha. Mängisime rannas jalgpalli ja ujusime. Vees polnud just palju inimesi, sest nende jaoks oli seal väga külm vesi. Minu arust vesi Eestis soojemaks ei lähegi kui seal oli. Pärastlõunal sõitsime tagasi Palo Altosse, et õhtul trenni minna.

9. august

Hommikuks olid jälle pannkoogid, aga need olid õhukesed.

Pärast homiukusööki pakkisime laagri kokku ja asusime tagasi teele. Tagasi tulime 3 tunniga.

8. august

Hommikul läksime kohe kalale, kuid me ei saanud ühtegi kala.

Hommikusöögiks olid meil pannkoogid. Ameerika pannkoogid on paksemad kui meie pannkoogid.

Siis otsisime kaardi pealt kõrgeima koha, mis oli piisavalt lähedal. Ronisime umbes 1,5 tundi.

 

Tippu jõudes avanes ilus vaade kõigele. Seal sõime ka lõunat. Olime 2804m kõrgusel.

Tagasi jõudes proovisime uuesti kala saada. Pärastlõunal saime kokku 3 kala.

Õhtul sõime värskelt püütud kalu ja need olid väga head! Siis läksime kõik uuesti kala püüdma, sest need maitsesid kõigile ikka väga-väga ja tahtsime hirmsasti veel, kuid me saanud enam mitte ühtegi.

7. august

Hommikul hakkasime kohe pakkima. Jagasime asjad raskuse järgi vastavalt võimekusele ära ja asusime teele. Peale 40 minutiist sõitu olime raja alguspunktis.










Ees ootas 5 tunnine rännak järveni Phipps. See matka rada viib läbi erinevate järvede. Alguspunktist esimese järveni on umbes 2 tundi.











Edasi on enamus järvi koos umbes poole tunni kaugusel, aga sealt algavad ka tõsisemad tõusud.




















Lõpuks Phippsini jõudes olime umbes 2000m kõrgusel. Alustasime umbes 500m kõrguselt.

Matkama läksime viiekesi. Mina, Cooper, Cooperi isa (Jeff), Cooperi sõber (Evan) ja Evani isa (Todd).

Phippsini jõudmiseks tuli rajalt natuke kõrvale kalduda.

Lõpuks sihtpunkti jõudes tahtsime oma laagri kiirelt püsti panna, kuna just siis hakkas vihma sadama.

Kui telgid üles saime, jäid kõik kiirelt magama, sest seljataga oli pikk matk. Kui olime end välja maganud, siis hakkasime õhtusööki sööma.

6. august

Saime koerakuudi peaaegu valmis. Pererahvas tahab selle veel ära ka värvida ja mulle lubati pilt saata kui see valmis saab.

Õhtul pidin jälle asjad pakkima ja kolima. Nüüd siis meie väravavahi (Cooper) peresse. Kohale jõudes pidin uuesti pakkima hakkama, aga nüüd juba matka jaoks. Me läksime matkama järv Tahoe juurde. Peale asjade pakkimist sõitsime 4,5h autoga Tahoele lähemale.

Sõitsime Cooperi sõbra suvemajja, kust Tahoe jääb 40 minutilise auto sõidu kaugusele.

4. ja 5. august

Teisipäeval läksime ostma materjale koerakuudi jaoks. Koerakuudi ehitamine oli Luca unistus alates selle suve algusest. Kuna mina tegelen robootikaga, siis ta arvas, et ma võiksin teda aidata selle planeerimisel ja ehitamisel. Ta näitas mulle oma plaane, mis polnud just kõige täiuslikumad, aga selle saime kiirelt parandatud. Ma soovitasin talle paar muudatust, kuid lõplik otsus tuli teha Lucal. Peale seda läksime poodi nimega Home Depot ja ostsime kõik vajaliku. Peale seda läksime kohe trenni.

Kolmapäeval alustasime ehitamist juba varakult. Päeva lõpuks nägi see juba natuke koerakuudi moodi välja. Ehituse käigus märkasime, et olime osad jupid ostmata jätnud. Kui olime valmis saanud kõik mis võimalik, siis koristasime kõik ära ja läksime trenni.

1. ja 2. august

1. augustil kutsus perepoeg Luca külla oma sõbra Kelleni. Me läksime kolmekesi Palo Alto kesklinna ratastega sõitma.

2. augustil läksime külla peretuttavale, kes korraldas grillipeo oma aias. Lapsed ujusid basseinis ja täiskasvanud rääkisid laua taga juttu.

31. juuli

See oli viimane laagri päev. Saime vabalt purjetada nii nagu ise tahtsime. Peale seda tuli kiiresti asjad pakkida, et jälle kolida. Peale kümne minutilist sõitu olime kohal. Uues peres on üks minu meeskonna kaaslane Luca. Lucal on kaks õde üks sai just 12 aastaseks ja teine on 16. Mina ööbin koos Luca-ga külalistemajas.

29. ja 30. juuli

Neil päevadel õppisime kuidas purjetada vastutuult ja kellel on eesõigus vees. Õhtul oli jälle trenn, kus peamiselt treenisime erinevaid lihaseid.

27. ja 28. juuli

Ma sain võimaluse minna Stanfordi purjetamise linnalaagrisse. Laager kestab 27-31 juuli. Purjetamine on olnud mu unistus umbes 6 aastat. Päeva alguses tehti meile ujumistest koos riiete ja päästevestiga, seejärel lasti meid paati ja kallutati meelega ümber, et veenduda, et me suudame paadi üles tõsta ja sinna sisse ronida. Esimest korda läksime purjetama koos instruktoriga, aga instruktor lihtsalt istus ja juhendas. Meil on kasutada kahe inimese paadid. Meid jaotati, aga kolmestesse rühmadesse, et meil oleks alguses lihtsam purjetada. Üks vastutab kliiverpurje ja paadi tasakaalustamise eest, teine vastutab tavaliselt põhipurje ja tüüri eest, aga meil vastutas ta ainult põhipurje eest ja kolmas vastutas tüürimise eest. Purjetamine on väga vahva! Järgmisel päeval saime juba ilma instruktorita paatidesse. Siis saime ka ülesandeks sõita number kaheksat ümber poide, aga kahjuks ei olnud siis just väga palju tuult ja me sõitsime väga aeglaselt. Teises harjutuses tuli järgida eessõitvat mootorpaati. Peale pärastlõunat kui saime oma lõuna söödud ja tagasi paatidesse oli tuul juba tõusnud, siis jagati meile ka uus harjutus. Pidime kasutama teise meeskonnaga ühte paati niimoodi, et meie sõidame ümber poi ja randume, seejärel lähevad nemad paati ja meie tuleme välja, siis teevad nemad tiiru ümber poi ning tulevad tagasi jne. Asja mõte oli õppida randumist. Üks ring käis päris kiiresti, sest tulle oli nüüd juba tugev. Kolmandal korral kui saime lihtsalt sõita, siis ei tahtnud meie kolmas liige enam purjetada, vaid läks ujuma. Meie kahekesi küsisime omale paadi ja läksime purjetama. Minu töö oli tüürida ja korrigeerida põhipurje. Kuna kiirus oli suur, siis pidi pidevalt midagi tegema. See oli üks ägedamadest asjadest mida ma teinud olen. Päeva lõpus võtame paadi alati lahti. See nädal on meil iga õhtu treeningud. Enamus ajast me treenime  vastupidavust.

25. juuli

Täna käisin oma uue perega Levi's staadionil Barcelona ja Manchester Unitedi mängu vaatamas. Ma sain neilt kingituseks tasuta pileti. Probleem oli aga selles, et neile meeldib Manchester United, aga mulle meeldib rohkem Barcelona. Pika mängu tulemusena kaotas Barcelona 1:3, kuid Barcelonal oli palju rohkem võimalusi. Mina arvan, et Barcelona mängis paremini.

24. juuli

Lõpuks sai futsali laager läbi. Viimasel päeval treenis meid Barcelona U-21 treener. Ma arvan, et see arendas kõvasti mu tehnikat ja nüüd tean rohkem ka futsali taktikast.

23. juuli

Hommikul läksin jälle laagrisse ja õhtul koju tulles pakkisin asjad pakkisin asjad, et esimest korda kolida. Leppisime eelneval päeval minu uue kodu perenaisega kokku, et ta võtab mind kell kuus peale. Esimesest perest võtsin kaasa ka ühe nende ratastest, mida nad mul kasutada lubavad, sest minu uuest kodust on kõige parem staadionile minna rattaga. Peale 20 minutilist sõitu olime kohal. Me pidime sõitma Los Altosest Palo Altosse. Sinna jõudmiseks tuli sõita läbi Mountain View.

21. ja 22. juuli

Need olid järjekordsed päevad jalgpalli seltsis. 21. juuli hommikul läksin Futsali laagrisse. 22. juuli hoomikul läksin jälle Futsali laagrisse ja peale seda oli mul kolmas trenn oma meeskonnaga.

20. juuli

Hommikul kell 9.00 läksin võimlasse, et osaleda Barcelona Futsali linnalaagris. Futsal on sisejalgpall. Futsali mängijad on palju tehnilisemad ja võtavad vastu otsuseid palju kiiremini. See laager kestab terve nädala, vanemal grupil 9-12 ja nooremal grupil 13-16. Mina aitan korraldajaid teise grupiga. Korraldajateks on üks urugailane (Santiago) ja üks hispaanlane (Pola). Nad mõlemad töötavad sellise uue firma heaks nagu USA Futsal. Pola mängib praegu tipptasemel hispaania meeskonnas nimega Inter Movistar ja Santiago mängis väravavahina.

Peale seda oli mul trenn väljas, kus olid ka osad minu meesskonna kaaslased. Trenn kestis 1 tund ja 45 minutit. Trennis tegime söödu harjutusi, mängu ja jõudu.

18. juuli

Täna käisime Google peakontori juures ratastega ümbrust uurimas. Autoga sõitsime Mountain View linna, kus võtsime rattad välja ja sõitsime ringi.

Terve Mountain View on täis Google rattaid. Neid võib igalt poolt võtta ja sõita nendega kuhu ise tahad.

Sissejuhatus

Ma olen 14-aastane Tallinna Kalevis jalgpalli mängiv poiss. Mulle anti võmalus minna Ameerikasse jalgpalli mängima ja uusi kogemusi saama. Siin ma nüüd olen Palo Altos. Ma mängin koos Stanford Soccer Club-iga. Ma olen meeskonnas nimega Fireballs. Mu treener on Vava, kes on pärit Brasiiliast. Ma peatun erinevates peredes.

16. juuli

Esimesel päeval sain ma ise treener olla. Palo Altos oli linnalaager, mida korraldas Stanford Soccer Club. Lapsi oli väga erinevas vanuses alates 4-aastastest kuni 12-aastasteni välja. Paljud lapsed käisid juba trennis, kuid oli ka neid kes polnud varem trennis käinud. Päev oli pikk ja laager algas 8.15 ning lõppes 16.30. Lapsed jagati kahte gruppi vastavalt vanusele. Noorema gupi lapsed olid 4-8 aastased ja vanemas grupis olid 9-12 aastased lapsed. Soojenduseks kõksiti natuke ja seejärel tehti harjutusi, mis arendavad tehnikat. Pärast seda hakati erinevaid mänge mängima. Esimeses mängus tuli näiteks pall kinni püüda, otsida vaba mängija ja õhust jalaga pall talle lüüa. Värava löömiseks pidi palli otse õhust tabama ja värava poole suunama. Joogipause tehti väga tihedalt, sest temperatuur võis tõusta kuni 28 kraadini.

17. juuli

Teisel päeval läksime ratastega San Franciscosse. Me sõitsime mööda rannajoont rongijaamast Golden Gate-ni. Möödusime lahe sillast

ja Alcatrazi-st.












Lõpuks peale kahe tunnist sõitu jõudsime Golden Gate-ni. Meil kulus pool tundi selle ületamiseks. Siis otsisime koha kust praamiga teisele poole lahte saada. Veel viimane pilk Golden Gate-le ja läksime tagasi.

Tagasiteel sõitsime läbi Stanfordi ülikooli linnaku. Terve rännaku giidiks oli meil Stanfordis õppiv Eesti tudeng Jaak Joonas. Ta on kergejõustiklane.

Peale seda hakkas Futsali trenn. Futsal on sisejalgpall. Seal tutvusin esimest korda oma meeskonna kaaslastega.