27. ja 28. juuli

Ma sain võimaluse minna Stanfordi purjetamise linnalaagrisse. Laager kestab 27-31 juuli. Purjetamine on olnud mu unistus umbes 6 aastat. Päeva alguses tehti meile ujumistest koos riiete ja päästevestiga, seejärel lasti meid paati ja kallutati meelega ümber, et veenduda, et me suudame paadi üles tõsta ja sinna sisse ronida. Esimest korda läksime purjetama koos instruktoriga, aga instruktor lihtsalt istus ja juhendas. Meil on kasutada kahe inimese paadid. Meid jaotati, aga kolmestesse rühmadesse, et meil oleks alguses lihtsam purjetada. Üks vastutab kliiverpurje ja paadi tasakaalustamise eest, teine vastutab tavaliselt põhipurje ja tüüri eest, aga meil vastutas ta ainult põhipurje eest ja kolmas vastutas tüürimise eest. Purjetamine on väga vahva! Järgmisel päeval saime juba ilma instruktorita paatidesse. Siis saime ka ülesandeks sõita number kaheksat ümber poide, aga kahjuks ei olnud siis just väga palju tuult ja me sõitsime väga aeglaselt. Teises harjutuses tuli järgida eessõitvat mootorpaati. Peale pärastlõunat kui saime oma lõuna söödud ja tagasi paatidesse oli tuul juba tõusnud, siis jagati meile ka uus harjutus. Pidime kasutama teise meeskonnaga ühte paati niimoodi, et meie sõidame ümber poi ja randume, seejärel lähevad nemad paati ja meie tuleme välja, siis teevad nemad tiiru ümber poi ning tulevad tagasi jne. Asja mõte oli õppida randumist. Üks ring käis päris kiiresti, sest tulle oli nüüd juba tugev. Kolmandal korral kui saime lihtsalt sõita, siis ei tahtnud meie kolmas liige enam purjetada, vaid läks ujuma. Meie kahekesi küsisime omale paadi ja läksime purjetama. Minu töö oli tüürida ja korrigeerida põhipurje. Kuna kiirus oli suur, siis pidi pidevalt midagi tegema. See oli üks ägedamadest asjadest mida ma teinud olen. Päeva lõpus võtame paadi alati lahti. See nädal on meil iga õhtu treeningud. Enamus ajast me treenime  vastupidavust.